Ei, me ei ole maa pealt pühitud. Olime kõigest Hiinas. Kuigi, nagu ma Naistelehes ka mainisin, tunne oli küll, nagu teisel planeedil. Ja teisel planeeril on keelatud igasugune eneseväljendus läbi interneti – Facebookist, You Tubest või blogidest võid sealmaal ainult unistada! Nii et sellest oli siis tingitud minu pikk vaikimine.

Igatahes sõitsime ühel kuumal päikselisel laupäeval Bangkokki, sõime lennujaamas viimased Tom Yumid ja kimasime Hiinasse, Guangzhousse. Võin kohe alguses ära mainida, et 10 päevane vahepeatus Guangzhous ei olnud meil päris maadeavastamise retk, vaid pigem messireis ja muudel segasematel eesmärkidel. Aga see selleks. Kuna meie head sõbrad, kes olid aastakese Hiinas elanud, olid meid valgustanud, et Hiinas pole meil ilma tõlgita suurt midagi peale hakata, leppisime paari toreda Couchsurfingu inimesega kokku, et nad meid meie siinolekul hiina keelega väikse tasu eest aitaksid. Küll siinkandis on palju toredaid inimesi – kirjutaisme päris mitmele, kuna kahtlustasime, et enamus peab ära ütlema. Pea kõik olid valmis meid aitama või vähemalt soovitasid kedagi, kes meid aidata saaks. Nii leppisime esimesed 4 päeva kokku Celinega ja edasi kasutasime veidi Mona abi. Lisaks leppisime kokku õhtusöögid õpetajaametit pidava Yuanbiniga ja hetkel tööd otsiva Steveniga. Kõik neli päris hiinlased. Pean jälle Couchsurfingut taevani kiitma – kuidas muidu õnnestub sul esimese nädala jooksul uues linnas saada nii mitu kohalikku sõpra, kellele küsimuse tekkimisel kohe helistada saab. Igatahes üliagar Celine oli meile kõik ära korraldanud ja pannud kinni imeodava hotelli messikeskuse lähedal. Lisaks saatis ta meile vastu taksojuhi meie nimesildiga, nii et meil ei olnud vaja kohe hakata oma lennukisistumisest kangeid kehasid üleliia žestikuleerimisega väänama. Tuli lihtsalt taksojuhil järel lontida ja tema märguande peale maha ronida.

Meid võttis vastu kena Hiina neiu, kes juhatas meid läbi mitme koridori ja lifti kuskile suure maja kaheksandale korrusele, kus me pidime teostama check in-i. Vaade oli hirmuäratav, aga ma ei tahtnud oma positiivse suhtumisega veel hüvasti jätta. Celine oli seda kohta niimoodi reklaaminud, et ma ei suutnud kuidagi uskuda oma silmi. Astusin nurgas vudiva prussaka lömaks ja palusin, et meile meie tube näidataks. Raudvõre ja vana ukseromu taga oligi meie „korter” – jääkülm, läppunud haisuga, nii niiske, nagu keegi oleks seal terve päeva dušši võtnud. Peeglite peal olevale niiskuskihile sai joonistada, krohvi kukkus, trepikäsipide roostetas, seinad olid mustad, linade vahel olid kellegi juuksekarvad, köök hallitas... kas ma pean veel jätkama. Meie oleme päris karastunud, aga meie sõbrad Villu ja Merka olid küll ära ehmunud. Või noh, meie olime ikka ka. Mann, kes on alati rõõmus lilleke, ütles mulle: „emme, ma pean siin ühe või kaks ööd vastu, aga rohkem küll mitte!”. Nii ma siis istusingi öösel kl 3 arvuti taha ja otsisin meile uue hotelli. Enam me riskida ei julgenud, nii et otsustasime ühe äsjaavatu kasuks – siis ei ole veel jõutud teda roostetama ja rokaseks vast ajada.

Järgmisel hommikul saabus Celine meie hotelli ja peale tutvumist ning kinkide vahetamist teatasime talle, et kahjuks on meil selles hotellis liialt külm ja me broneerisime ühe teise. Ta oli sellest tõeliselt üllatunud ja pakkus üht teist samasugust meile sealsamas lähemal, kus pidi ka küte olema. Me ei hakanud talle seletama, et meile ei sobi ka võõrad juuksed ning hallitav köök ja jäime endale kindlaks. Maksime oma esimese öö ja sõitsime koos Celinega meie uude hotelli. Oi milline kontrast, milline õnn. Juba saime Celine olulisusest aru, kuna esiteks poleks me suutnud taksojuhile selgitada, kuhu me minna soovime ja teiseks ei teadnud isegi taksojuhid, kus see aadress asub (kuigi hotell on suhteliselt kesklinnas). Panime asjad maha ja sõitsime vanalinna sööma. Istusime maha väiksesse kohvikusse, mis kohalike seal väga polulaarne pidi olema. Muidugi oli kõik ainult hiina keeles ja ühtki inglise keele oskajat seal ka polnud. Tegime huvitava avastuse – me võime siin hiinlastega vabalt eesti keeles rääkida, nad saavad täpselt sama palju aru, kui siis, kui neile inglisekeelseid küsimusi esitame. Meie suureks üllatuseks oli siinne toit kordades ja kordades maitsvam, kui toit Hong Kongis. Selles veendusime me ka järgnevatel päevadel iga kord, kui Celine või mõne teise kohalikuga kohalikke kantoni hõrgutisi käisime söömas. Nüüd ma arvan, et hiinlased teevad tõesti maailma parimaid nuudliroogasid ja suurepäraseid köögivilju, bbq liha ning ülimaitsvat kalasuppi.

Järgmistel päevadel kammisime siinseid hulgikaubaturgusid ja käisime messil. Kaasas metsikult pühendunud ja professionaalne Celine, kelleta oleksime ammu halliks läinud. Käisime õhtusöögil 27-aastase Steveniga, kes näeb välja nagu ta oleks 18 ja kes hetkel otsib tööd. Käisime õhtusöögil õpetaja Yuanbini, tema samuti õpetajast abikaasa ja nende poja Alexiga. Yuanbin ja tema naine tahaksid hirmsasti teist last, aga see on siin peaaegu et välistatud. Teise lapse saamisel peaksid nad maksma suure trahvi ning nad ei saaks enam kunagi töötada õpetajana ega ka ühegi teise riigiametnikuna. Käisime linna peal rõõmsameelse Monaga, kes on abielus kanadalasega ning kes järgmisel aastal Kanadasse kolib. Celine, kellega kõige rohkem koos olime, kolib juba sel aastal Itaaliasse oma peigmehe juurde, kuna teda häirib siinne vabaduste piiramine. Celine vennapere ootab hetkel luba Austraaliasse emigreeruda, et seal teine laps saada. Yuanbiniga õhtusöögil olles tuli teemaks valimised ja kommunistlik partei. Esialgu väitsid nad meile, et kommunistlik partei on väga tore ja teeb kõike õigesti. Aga kui pereisa ütles, et valimised on siin pigem šõu ning hakkas midagi rääkima võrdlustest Venemaa ning tšetšeenidega, läks tema abikaasa näost valgeks ja pani tal hiina keeles suu ruttu kinni. Vahetasime ruttu teemat ja Henri asus Yuanbiniga eesootavaid Inglise Kõrgliiga jalkamänge arutama. Aga tegelikult ei tundu inimesed õnnetud või masendunud. Kindlasti on nad rõõmsameelsemad kui rikkas Hong Kongis.

Mind üllatas see, et sisse hingates võis pidevalt tunda, milline saast õhus hõljub. Õhul oli imelik lõhn ja kontsistents. Päike paistis, aga ainult läbi halli saastapilve. Majad olid hallid ja inimeste riided olid hallid. Küll mulle tundus Eesti toreda kohana. Üks naljakas asi oli veel see, et inimesed on metsikult aeglased. Näiteks liikuva trepi pealt maha astudes jäävad nad peaaegu seisma, nii et järgmisel astmel tulijal ei jää muud üle, kui neile kanda astuda. Omamoodi ooper oli pesu pesumajja viimine, sest tädi uuris aegluubis iga pesueseme otsast lõpuni läbi, otsis iga eseme hinda oma hinnakirjast mitu minutit, toksis arvutisse isegi tootjafirma nime ning iga viie asja järel printis välja ja esitas arve – rohkem ei olnud blanketil ruumi. Selle ajaga jõudsin ma letil oleva garderoobi üle vaadata ja mõned vanas asjad ära visata ning väiksemad asjad tagasi kotti susada, et need ise kodus ära pesta. Ise pesemine võtab raudselt vähem aega, kui sellel tüdrukul nende kirja panemine. Veel üks nali hiinlaste aeglusest. Teate neid liikuvaid linte, mille peal lennujaamas kõndida saab, et kiiremini edasi minna. Hiinlased seisavad nende peal. Ja nii tihedalt, et keegi mööda ei mahu. Mann ütles selle peale, et seal polevat midagi imestada, kuna hiinlased ongi väga aeglased inimesed.

Kui enamus planeeritud ettevõtmisi olid ühele poole saanud ja ees ootasid päevad täis lusti ja lillepidu, tabas meid kõiki riburadapidi mingi kummaline viirus. Kõigepealt tegi selle ooperi kiirelt läbi Villu, siis valutasin mina paar päeva oma konte ja kannatasin sügelevat kurku. Oli see siis minu kolm korda päevas ette võetud asjakohased joogaharjutused, rünnak küüslaugu-ingveri-meega või lihtsalt põhjus, et keegi peab ka põetama jääma, pääsesin mina suhteliselt kergelt. Peale mind jäi Merka korralikult palavikku ning siis Henri ja Mann korraga. Vahetult enne Jaapanisse lendu läksid üle kõik palavikud ja Mann kõhulahtisus, nii et saime väsinud, ent õnnelikena taas teele asuda. Tegelt on ikka hirmus lahe, et juba mõne nädala pärast Eestisse jõuame!