Kimonos ettekandjad Kaiseki restoranis; milline lõige, kas pole isuäratav?; osake kaiseki lõunast

Henri Sony Buildingus; Mann on absoluutselt muusika lummuses

Ramen restoan; ramen ise; külmuv seltskond - meie ja Tahashi ja Yuki

Head uudised, Hiina lugu on leitud. Ta oli k6ik selle aja ja paanika yhes v2ga salajases kohas - minu arvuti desktopil. Ma olen vist kyll ylepuhanud. Aga hetkel on ta endiselt minu arvuti desktopil, kui mina toksin siin teile Jaapanilugusid meie uue v66rustaja Tadashi imepisikeses toas.

Igatahes laup2eval olime me veel oma esimeses peatuspaigas imeilusas Seijo linnajaos. Kui ma peaksin elama mingil p6hjusel Tokyos, siis valiksin kindlasti Seijo. Seal ei pea kirsi6ite nautimiseks parkigi minema, piisab lihtsalt kardina paotamisest. K6ik t2navad on eriv2rviliste kirsipuudega 22ristatud. Pyhap2eviti jalutab terve hulk kohalikke ringi traditsioonilises kimonos ja puukingades, teel teed jooma v6i kuulsat kaisekit s66ma. Meil kimonoid ei olnud, aga kaiseki oli plaanis kyll. Kaiseki on Jaapani haute cuisine, viimsete peendudteni l2bi m6eldud ja tasakaalustatud mitmek2iguline s66maaeg. Kaiseki on alati vastavuses aastaaegade vaheldumisega, nii tooraine valikult, maitselt, kui v2ljan2gemiselt. Roogade v2ljan2gemine ja 6igesti valitud n6ud on kaiseki puhul vaat et sama olulised, kui maitvad road. Muidugi, kaiseki maksab palju. Aga meil on siin ju kohalikud abilised, kes kohe alguses ytlesid, et Jaapanis tuleb hakata l6unal k2ima. Nimelt pakutakse siis samasid roogasid, mis 6htul, aga kordi v2iksema hinnaga. Kaiseki puhul v6ib vahe olla 5-10 kordne lausa. Nii me siin siis oma maitseelamusi kogumegi - l6unad restoranis (mis muide on ikka oluliselt soodsam, kui kartsime) ja 6htuks varume midagi siinsetest suurep2raselt varustatud toidupoodidest, sushit, praepelmeene e gyozat v6i midagi muud isu2ratavat. Ja joome kylma peletamiseks punast veini. See on ka siin yle pika aja normaalse hinnaga. Aga meie kaiseki koosnes vist oma seitsmest k2igust pisikestest imeilusatest roogadest, k6ik hooajaliselt kaunistatud kirsiokste ja -6itega. Seal oli k6ike - tofut, sushit, tempurat, sashimit, marineeritud kala, misosuppi, riisi, mereande, magusat. K6ike siin yksikasjalikumalt ma seletama ei hakka, see j22b tulevikuks ja ajakirja jaoks. J2ime igatahes metsikult rahule ja isegi Mann sai yhtteist syya. Kuigi elamus oli v2gev, siis ei saa 6elda, et meile kaiseki rohkem maitseks kui varasemad sukiyakid v6i tonkatsud.

Edasi kylastasime Sony Buildingut, kus k6ik uuemad ja veel v2lja laskmata Sony leiutised n2ppimiseks v2ljas olid. 3D telekas tundus kyll p2ris asjalik juba, aga muidu ei olnud v2ga p6nev. siis otsisime internetikohviku, sest selle internetiasjaga pole siin maal just parimad lood. Net on kiire kyll, aga meie oma kodumaise arvutiga sellesse netti naljalt sisse ei saa. Netikohvikud on siin omaette vaatamisv22rsus. Neid kasutavad nimelt viimasest rongist mahaj22nud inimesed 66bimiseks - rendivad 6 tunniks putka, kus on arvuti, mugav tool, hunnik koomiksiraamatuid, telekas, lisaks saab kohapeal osta kiirnuudleid ja v6tta dussi. K6ik oli tehtud selleks, et inimene sinna 66bima tuleks.

Pyhap2eval asusime j2lle, kotid seljas, teele, et asuda elama ylikoolis rahandust 6ppiva Tadashi ja tema venna imepisikesse korterisse. Kraadiklaas 2hvardas v2ga sinna sinisesse poole kalduda ja meie olime kylmast k6verad. Panime kotid maha ja l2ksime s66ma ramen nuudli suppi. Ramen nuudlid on peened nisujahunuudlid ja ramensuppe on v2ga erinevaid. Meie s6ime tonkotsu ramenit, mis on tehtud seakontidest tundide jooksul kokku keedetud valgesse puljongisse. Oi jeerum, kui maitsev see oli. Ma ei osanud yhelt nuudlisupilt mingit maitset oodata, aga see supp viis meil k6igil keele alla. Lauale toodi suur kausit2is valget puljongit, nuudlid, peal seaprael6igud, keedumuna, roheline sibul ja veidi merevetikaid. Ise maitsestad oma supi veel vyrtsika marineeritud k66giviljaseguga ning kyyslaugupyreega ja hampsad k6rvale marineeritud ingverit. Jumalik, eriti sellise kylmaga!

Nii et j2rjekordne linnuke sai meie Jaapani kulinaarplaani kirja. P2rast vaatasime koos Baruto viimast matsi ja jalutasime selles kuulsas elektrilinnajaos, kus v2rvilised reklaamplakatid vilguvad. Ega ta Hong Kongist v2gevam polnud, nii et suurt elamust ei saanud. Ah jaa, Tadashi korraldas meile ka kohalike jookide degustatsiooni. Nemad ei nimeta joo eriti lahjat saket, vaid shocut ja awamorit, mis on m6lemad riisialkoholid, aga erinevate valmistamisviisidega, maitsetega ja kangustega. Huvitav, peaks ytlema.

Õhtul enne magamaminekut ütles Tadashi, et ärge muretsege, kui maa väriseb, seda pidi siin tihti juhtuma! :) Loodame, et mitte väga kõvasi!

Comments (14)

On 29. märts 2010, kell 18:30 , Eva P. ütles ...

Oi, mida kõike Jaapanist tellida tahaks! Aga esialgu lepiksin ka virtuaalsete asjadega - palun kirjuta lähemalt nendest erinevatest matcha toodetest ja tofudest tahaks ka lähemalt kuulda!

 
On 29. märts 2010, kell 23:22 , Anonüümne ütles ...

Küll on tore, et päris jaapanlastega ka lähemalt tutvusite? Kas nad Eestit üldse teadsid ja kas nad teie reisi vastu huvi ka tunnevad? Ja uuri kindlasti ka nende koolisüsteemi. See meil ju praegu väga kuum teema! Kuidas seal koolis hinnatakse, kas on avalik hindamine või nagu Inglismaal, et õpetaja teeb endale märkmeid ja klassi ees kiitmist või mõnitamist ei toimu? Tahtsin juba eelmine kord kiita, et ilusad pildid. Miks ühel jalgratturil näo ees mask on? No jäingi uurima - ikka toredat jätku! Kahupea

 
On 30. märts 2010, kell 13:25 , Juc ütles ...

Eva, küll ma tahaks sulle virtuaalseid maiustusi pakkuda, aga kahjuks ei ole ma nende kummagi alal eriline mihkel. Tofuga on nii, et see mule endale eriti ei meeldi, nii et vabatahtlikult ma seda ei telli. Vahel harva on toidu kõrvale väike tükike pandud, millel kuivatatud kalatripsukesed vms, aga see on ka kõik. Kaisekis oli samuti tofu vähe. Machat lähme homme teetuppa proovima. Aga metsikut matchamaaniat, et seda nüüd kõige sisse pandaks, pole kohanud. Ainult machaga mochisid olen näinud :).
Kahupea, tõesti vahva, et ikka päris japside juurde ka saime. Meie võõrustaja Tadashi on Eestist nii huvitatud, et on juba pool eesti keelt selgeks õppinud :). Tal on selle peale annet, tuleb mainida. Midagi nad ikka teadsid enne ka Eesti kohta. Kooliteemat pole veel jõudnud uurida, püüan homme :). Aitähh pildikiitmise eest ka. Osad inimesed kannavad näo ees maske, kuna nad arvavad, et niimoodi hingavad saaste- ja bakteritevaba õhku. Aga eks paljuski ongi ju see kinni mõtlemises.

 
On 30. märts 2010, kell 17:17 , Eva ja CO ütles ...

Olete teie alles toiduparadiisi sattunud! Sinu kirjeldused ja fotod on väga isuäratavad. Lugesin täna Axile hommikusöögi kõrvale seda lugu ette ja keel pidi sõlme minema. Nüüd ajas eriti naerma sinu kommentaar Eva P. kommentaarile "Ainult machaga mochisid olen näinud" No on ikka nimetused :) Kuidas need sul küll kõik meelde jäävad? Uskumatu, et lõuna ajal ja õhtul süües nii suured hinnavahed on. Hea, et teil kohalikud abimehed seal on, kes teile selliseid nippe õpetavad.
Ma loodan ka, et teil seal maa värisema ei hakka.

Lillelõhnaliste tervitustega,
Eva-U

 
On 30. märts 2010, kell 22:30 , Anonüümne ütles ...

Tere,

tore lugemine järjekordselt! Aitäh!
Kuulsin linna pealt, et Jaapanis lubatakse ujuda ainult augustis ja muul ajal on see keelatud. Kui jaapanlane tahab minna näiteks mustikaid korjama, siis peab ta ostma tunnipileti kasvuhoonesse ja siis võib seal ühe tunni korjata. Nende jaoks pidi olema uskumat, et lähed metsa ja korjad. Kas need väited vastavad tõele???

Parimat,
Ergo

 
On 31. märts 2010, kell 07:54 , Juc ütles ...

Eva U, vaatasin ka, et see on naljakas lause "matchaga mochad". Aga ega mul ikka kõik meelde ei jää ja vahel kirjutan üles ja vahel küsid Tadashi käest üle ja vahel otsin hiljem netist üles :).
Ergo, aitähh sullegi. Väga huvitavad küsimused, uurin järgi ja püüan järgmises postituses vastata.

 
On 31. märts 2010, kell 10:14 , Anonüümne ütles ...

Kas maa tõesti väriseski tuntavalt??? H Saaremaalt

 
On 31. märts 2010, kell 13:18 , Plikaraisk ütles ...

Väga tore lugemine! Mulle jäi kuskilt meelde, et Jaapanis pidi maa värisema keskmiselt iga 7 minuti tagant, nii et see on täitsa tavaline. Seal on aga kõik majad jm ehitised nii kindlalt ja kvalitseeteselt ehitatud, et need värisemised ei tee neile midagi.

 
On 31. märts 2010, kell 13:27 , Juc ütles ...

H. ja Plikaraisk, ei meie pole omaarust maavärinat tundnud. Paar korda oleme küll arutanud, et kas nüüd sõitis metroo maa all või värises maa. Nii et ma ei teagi. Enamasti pidid need värinad olema sellised, mida eriti ei tunnegi.

 
On 31. märts 2010, kell 14:24 , Aet Trisberg ütles ...

Mul ikka löövad emotsioonid lakke, kui ma midagi Jaapani kohta loen :) Nii hinge jäi see maa ja kuigi seal juba kaks korda käidud, läheks sinna tagasi. Toiduelamused Jaapanist on unustamatud ning kõikide teiste emotsioonide kõrval on need kindlasti üks põhjus, miks sinna tagasi minna. Käisin pärast Jaapani-reise Eesti kaubandusest midagi sarnast otsimas, aga ei leia siit midagi. Nii, et kui teile midagi väga maitseb ja kaasavõtmist kannatab (ja muidugi kohvrisse mahub), siis tassige aga kaasa.

Internetiga olid meil Jaapanis väga head lood. Mõlemal korral broneerisime sellised hotellid, kus alati oli toas internet olemas. Esimesel korral me ju broneerisimegi päeva kaupa järgmisi hotelle ette. Tagantjärgi mõeldes olime ikka päris ullikesed, teadmata, et interneti kättesaadavaus võib väga piiratud olla ning kas ja kus üldse järgimise hotelli saab (ühel nädalavahetusel Osakaks oli ka üks päris kriitiline olukord). Teisel korral bronnisime aga eelnevalt kogu reisi hotellid ära - kõik ühes ketis - Toyoko Inn - väga mõistliku hinnaga hotell, head asukohad ja internet alati olemas.

 
On 31. märts 2010, kell 14:50 , Juc ütles ...

Aet, Jaapan jääb tõesti kindlasti südamesse. Toidu ja kõige muu osas. Aga hotellides on netiga kindlasti paremad lood, kui kodudes. Kodudes on net olemas, aga enda arvutiga alati netti minna ei saa. Isegi kaabliga variandi puhul mitte, mis on eriti imelik. Lisaks on palju netikohvikuid, aga need on tavaliselt kuskil kõrgematel korrustel ja sildid on ju jaapani keeles.

 
On 31. märts 2010, kell 14:53 , Juc ütles ...

Aet, aga aitähh ToyokoInn´i soovitamise eest. Paneme järgiseks korraks kindlasti kõrva taha.

 
On 1. aprill 2010, kell 10:38 , Biancat ütles ...

Head uut aastat, armsad reisisellid! Neljapäevast algab Jaapanis siis uus aasta, nö. uus finantsaasta peaaegu kõigis Jaapani firmades, uus kooliaasta kõigis Jaapani koolides ja lasteaedades, jne. Mann vist Tokyos lasteaeda ei lähe, aga külalislahke Jaapan annab Teile väiks võimaluse ka omal moel sel aastal veelkord uut aastat vastu võtta.
Kui ma esimest korda Jaapanis käisin, oli nagu suur probleem, et mis oleks selline meene mida kaasa tuua, et mis oleks nagu kõige ehedam Jaapan. No siis ma tõin küll kaasa igasugust muud nänni, aga see tõeline ehedus toodi mulle kingitusena Eestisse mõned aastad hiljem. Aga viimastel aastatel on meie perel saanud traditsiooniks igast külastatud kohast katsuda kaasa tuua mingi kasvav taim, mis siis kodus meenutaks seda reisi. No ma ei taha vihjata et te võiksite kirsipuuga Jaapanist siiapoole lennata, lihtsalt niisama...Minu jaapani tuttava ema tegi kirsiõitest teed, aga ma ei tea, võibolla oli see mingi eriline kirss.

 
On 7. aprill 2010, kell 22:30 , Juc ütles ...

Biancat, vahepeal sai jälle oldud Hiinas, kus meid blogisse ei lasta. Aga aitähh vahva kommentaari eest. Meie tõime Jaapanist midagi väga Jaapanipärast ja lahedat. Nimelt ostsime tõelise Jaapani kööginoa, sepa tehtud, nii kõvast terasest, mida koduste vahenditega teritada ei saa ja sellise, mida kasutad terve elu. Ma nii elevil :)